Raskesti teenitud raha meelitab seda kiiresti ka kulutama, sest miks lükata õnne ja mugavust homsesse, kui on võimalik nautida elu juba täna. Kui aga tuleviku-sina saaks ajas tagasi rännata ja sulle midagi öelda, kohustaks ta sind esimese asjana iga kuu osa palgast säästma. Nii saad soovitud elustiili jätkata ka siis, kui ühel päeval sul praegust sissetulekut enam ei ole.
Nii nagu paljude asjade puhul siin maailmas tuleb ka kulutamise ja säästmise vahel leida mõistlikkuse piir. See on tase, mis ühest küljest ei hoia tagasi su igapäevaelu, ent on siiski piisav, et saavutada finantsiliselt näiteks muretu pensionipõlv.
Et saada üldse aimu, kui palju oleks vaja kulutamise ja säästmise tasakaalu reguleerida, tuleks jõuda kõigepealt selgusele summas, milleni soovitakse kindla ajavahemiku lõpuks jõuda. Ütleme, et minu eesmärk on säästa ja investeerida järgmise 30 aastaga nõnda palju, et 65. eluaastaks oleks mul olemas 50 000 eurot.
Siin tuleb mõistagi arvestada nähtamatu vaenlase ehk inflatsiooniga. Kui eeldada näiteks, et kaupade ja teenuste hinnatõus on järgmise 30 aasta jooksul keskmiselt 2% aastas, kujuneks 50 000 euro ostujõud tegelikult ligikaudu poole väiksemaks. Teisisõnu peaksin sihiks seadma umbes 100 000 eurot, kui soovin olla 30 aasta pärast sellisena tunnetatavas rahalises seisus, nagu mul on praegu tunnetus 50 000 euro puhul.
Lihtne matemaatika ütleb, et kui raha ainult koguda, siis jõuan sellise tulemuseni juhul, kui panen iga kuu kõrvale ligikaudu 280 eurot. Investeerimine aitab aga koormat tunduvalt kergendada. Võttes aluseks eelduse, et suudan leida väärtpaberid, millesse paigutatud raha kasvab keskmiselt 5% aastas (nii palju on maailma aktsiaturg tõusnud aastas keskmiselt viimase 30 aasta jooksul), peaks piisama, kui säästan 110 eurot kuus. Kõiki neid arvutusi saab isiklike eesmärkidega läbi proovida näiteks siin.
Selgita välja, kuhu raha läheb
Järgmiseks uuri oma kulutusi. Need on inimese eri eluetappides erinevad, kuid lühemas plaanis peaksid regulaarsed väljaminekud olema siiski üsna ettenähtavad selleks, et järeldada, millised on korduvad hädavajalikud kulutused. Peab ju eluaseme, söögi-joogi, igakuiste arvete, meelelahutuse jm jaoks olema raha alati olemas. Kui lahutada see summa regulaarsest sissetulekust, saamegi vabalt kasutatava raha.
Juhul kui vabalt kasutatava raha summa ületab summat, mis on vaja pikaajalise eesmärgi saavutamiseks igal kuul investeerida, on tasakaalupunkt leitud. Ja kui sul õnnestub investeerida kavandatust isegi rohkem, saad seada ka lõppeesmärgi kõrgemale.
Puudujäägi korral tuleks seevastu süveneda regulaarsetesse väljaminekutesse põhjalikumalt, kirjutades need kasvõi rida-realt paberile või Excelisse. Tänu sellele võivad ilmneda kategooriad, mille osakaal osutub sulle üllatuseks, või kulud, mis ei õigusta ennast. Näiteks mina tühistasin hiljaaegu igakuise 15-dollarilise audioraamatu tellimuse. See on küll praktiline teenus, kuid tegelikult ei kasutanud ma seda kuigi tihti, kuna podcast’ide valik on muutunud rikkalikuks.
Võimaluse korral tasub vaadata täpsemalt iga kuluallikat ja küsida endalt, kas näiteks TV-paketis on kõiki tellitud kanaleid vaja või kas ettenähtud mobiilse andmeside maht ikka kulub ära. Äkki saad hakkama odavama teenusega või pakub konkurent sarnaste võimaluste juures soodsamat lahendust?
Kulusid aitavad allapoole tuua ka alternatiivid. Näiteks võib kütusekulu vähendamiseks aeg-ajalt kasutada auto asemel ühissõidukit, muidugi juhul, kui elukorraldus ja teenuse kättesaadavus seda võimaldavad.
Mina usun, et kokkuhoiuga ei maksa minna üle piiri, keelates endale mälestusi või kogemusi, mis võiksid jääda pikaks ajaks teenima n-ö emotsionaalset dividendi. Juhul kui peaks tõesti tekkima küsimus, kas valmistada reisil kohaliku toidukultuuri nautimise asemel oma Airbnbi kaudu üüritud korteris õhtusöök ise – ja panna säästetud 20 eurot tulevikuks kasvama –, siis peaks hakkama pigem mõtlema, kuidas oma sissetulekut suurendada.
Isegi kui sul on võimalik säästa kavandatust suuremaid summasid, ei maksa investeerida kogu ülejäävat raha. Igapäevakulutusteks on mõistlik hoida arveldusarvel mõne kuupalga jagu finantspuhvrit, millega katta puhkusereisi kulu või ootamatud väljaminekud, näiteks sõiduki remont. Nõnda on väiksem tõenäosus, et sul tuleb sirutada käsi oma investeerimisportfelli, kuhu on raha paigutatud pikaajaliste eesmärkidega ja mille sisu müügiga võid sattuda ebasoodsale ajale.
Püsimine valitud teel
Kui oled püstitanud endale eesmärgi ja leidnud selleks ka raha, kerkib kolmanda olulise teemana üles jätkusuutlikkuse küsimus. Kuidas jääda truuks plaanile, mille viljad on loodud nautimiseks alles mõnekümne aasta pärast?
Eelistan ise LHVs kasutada kahte kontot: ühele laekub mu töötasu ja sellelt teen ka kulutusi, teine on mõeldud säästmiseks ja investeerimiseks. Säästmiskonto raha on mu igapäevasest vaateväljast eemal, mis ühest küljest distsiplineerib ja teisest küljest on mul nii võimalik lihtsamini lähtuda põhikontolt makseid tehes ainult selle konto jäägist. Muide, LHVs saad anda oma kontodele nime, mis aitab neid tegevuse alusel hõlpsasti eristada ja hoida sihte selgemini silme ees.
Kõrvale pandud raha jääb ootama sobivat võimalust investeerida mõnda ettevõttesse. Kellel aga puuduvad aeg või teadmised üksikute väärtpaberite väljasõelumiseks, see võib tugineda näiteks kolmanda samba pensionifondidele või LHV Kasvukontole. Nende kahega saab pikaajalisse plaani tuua juurde järjepidevust, sõlmides püsimaksekorralduse lepingu ja muutes investeerimise automaatseks protsessiks. Pank kannab ettenähtud summad sinu valitud fondidesse ja kui sul tekib vajadus plaani muuta või raha välja võtta, saad selleks iga kell pangale korralduse anda.
Kui su säästud on juba aktsiates, fondides või võlakirjades, on kogunenud varanatukese kulutamise kiusatus väiksem. Samas ei tohiks see tekitada hirmu olukordade ees, kui tekib möödapääsmatu vajadus sääste kasutada, sest aktiivselt kaubeldavasse instrumenti tehtud investeeringu saad soovi korral alati tagasi rahaks pöörata.
Valemi kõige tähtsam osa
Igati mõistetavalt ei saa eeldada, et kulutamise ja säästmise vahel tasakaalu leidmisel määratakse eesmärk kindlaks järgmiseks mitmekümneks aastaks ning hoitakse sellest mis tahes tingimusel kümne küünega kinni. Elu on selleks liiga ettearvamatu. Kindlasti seisab ees päevi, mil raha kulub muuks tarbeks ja kõrvale ei saa panna midagi panna, aga tuleb ka aegasid, mil saab – vastupidi – lubada endale kõrgemat säästmismäära.
Kõige olulisem on võtta sellest loost kaasa teadmine, et säästmine peaks kujunema üheks nii-öelda lisaväljaminekuks juba inimese esimesest palgapäevast alates. Isegi kui kahekümnendates eluaastates ei pruugi sissetulek anda võimalust säästa kuigi suuri summasid, aitab see juurutada harjumust, millega tulude kasvades suurema tõenäosusega jätkatakse.
Siit koorub varakult alustamise teine põhjus: nimelt näeme investeerimistootlikkuse tegelikku jõudu alles pikaajalise horisondi lõppfaasis. Tulles tagasi minu finantsplaani juurde, peaksin olema esimese kümne aastaga suutnud koguda 17 000 eurot. Üheteistkümnendal aastal aitaks investeeringute ainult 5% tootlus seda kasvatada 850 euro võrra. Kui aga hüpata 29. aastasse, mil minu säästud on eeldatavalt kasvanud 86 000 euroni, tähendaks 5% tootlus aastaga juba tervelt 4300eurost lisa.
Kui tuleviku ennustamine on muidu võimatu ülesanne, siis ühte asja oskame kõik üsna kindlalt ette näha: varem või hiljem läheb vaja suurt summat kas kodu soetamiseks või pensioniea nautimiseks. Mida varem võtad oma tuleviku-sina vajadused sihikule, seda lihtsam on tänapäeva-sinul panna raha kõrvale ja samal ajal nautida kõike seda, mida elul on pakkuda praegu.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV fondide prospektiga ja põhiteabega lhv.ee ning pea nõu asjatundjaga.
Allikas: https://fp.lhv.ee/news/newsView?locale=et&newsId=5408051
